Tegemist on erinumbriga «Poliitilisuse semiootika», kus fookusesse on asetatud poliitiliste protsesside erinevate aspektide uurimine. Nii koondab kogumik artikleid identiteetide konstrueerimise, poliitilisele kommunikatsiooni, mitmesugustele võimumehhanismide ning (aja)kirjanduse ideoloogilisuse problemaatikast. Poliitilisust kui protsessi mõistetakse siinses kontekstis permanentse antagonismina ühiskondlikus läbikäimises, mida ei saa kunagi täielikult või lõplikult lahendada. Mõiste poliitilisus osutaks seega teatud ühiskondlike suhete liigendamise protsessile ja loogikale, mille kaudu seda antagonismi püütakse ajutiselt lahendada. Semiootika vaatepunktist võib poliitilisust mõista kui võimusuhte väljendust erinevates semiootilistes süsteemides ja nende süsteemide vahel. Kuna sotsiaalsed tingimused ja semiootiline kontekst muutuvad pidevalt, siis on iga kord/korrastatus mingite teiste korrastatuse konfiguratsioonide välistatus ning seetõttu on võim alati igas tähistamisprotsessis kohal. Poliitilisuse semiootika kui distsipliini eesmärgiks olekski niisuguselt protsessuaalselt määratletud võimusuhete tuvastamine erinevates tähistamispraktikates ja nende tähistamisloogikate analüüs. Just niisuguste ühiskondlike korrastatuste analüüsimisega ja mõtestamistega käesoleva ajakirja numbri autorid tegelevadki.

Kõnealust numbrit rikastab asjaolu, et artiklite autorid on erineva distsiplinaarse taustaga, mitmesugustes tähistamispraktikates avalduvate võimusuhete analüüsile on lähenetud nii semiootika, politoloogia, sotsioloogia kui ka kirjandusfilosoofia perspektiivist. Kahtlemata on kõnekas ka tõik, et lisaks eesti autoritele Ott Puumeisterile, Jaak Tombergile, Rein Ruutsoole, Peeter Selgile, Mari-Liis Madissonile, Andreas Ventselile, Juhan Saharovile, Anu Haamerile, Igor Gräzinile ja Silvi Saluperele on oma panuse andnud ka soome sotsioloog Risto Heiskala ning itaalia päritolu semiootik Remo Gramigna.