Horatio Nelson oli Briti impeeriumi keskne sangar võitluses Napoleoni ja hispaanlastega ülemvõimu pärast maailmameredel. Tagasihoidliku taustaga mehest sai kuningliku mereväe legendaarne admiral. Tema karjäär ja elu on justkui kõige inglispärase illustratsioon.

Nelson kaitses Briti positsioone ka Läänemerel, sattudes nii lausa Tallinnasse. Legendi-seisus oli üks, mis Nelsonil südis ja innukas, kuid pikas võitluses prantslaste ning hispaanlastega edu aitas saavutada. Kuid mitte ainult. Ennekõike tegid seda tema agressiivsed tavatud võtted, meeste lakkamatu treenimine ja tagantsundimine. Lisaks admirali auastmele pärjati teda võitude eest rüütliseisuse ning kohaga parlamendis. Siiski maksis Nelson oma edu eest ränka hinda, kaotas lahingus parema käe ning silma. Peale selle põdes ta läbi malaaria, mis muserdas teda nii ihult kui hingelt. Nelsoni suurim triumf, Prantsuse ja Hispaania ühislaevastiku purustamine Trafalgari lahingus 1806. aastal, võttis talt elu. Ta oli kõigest 47 aasta vanune.