1961. aastal Sichuani provintsi Liangshani Yi autonoomses piirkonnas sündinud Jidi Majiale tagab uuemas hiinakeelses luules erilise koha ja rolli juba tema loomingu päritoluline kontuur. See ei esinda niivõrd Hiinat kui suurrahvast, vaid vastupidi, samastub ülemlauluga rahvusvähemusele, (Hiina mõõtmeis) väiksele yi rahvale, kelle 2-6 miljonit omakeele kõnelejat elab hajutatult mitmel pool Edela-Hiinas, üle kõige Sichuani, Guizhou ja Yunnani provintsis.

Muistsete ja uuemate eepiliste laulikute eeskujul üritab Jidi Majia hõlmata oma rahva minevikku ja hinge, vahekorda surmaga, taeva ja pühadusega üksikutesse episoodidesse väga konkreetsest loodusest – taimedest (tatar kui sigitusjõu sümbol), loomadest (vana võitlushärja surmaeelsed tunded), meestest ja naistest, kes on elanud loodusega ühes rütmis aastasadu ja keda otsekui alasti lapsi kisuvad sellest välja tehnilise progressi terasküünised. See on valu ja kurbuse pealäte Jidi Majia luules.

Ent Jidi Majia luule ei ole traditsiooniline eepika. Ta ei varja, et talle on eeskujuks olnud moodne maailmakirjandusest. Tal on avarust, ülemaailmset haaret, mis on kooskõlas tema veendumusega, et rahvad on võrdsed ja et kõigil neil peaks üksteisele öelda olema mõistvuse, sõpruse ja armastuse sõnu.

Luuletused on inglise keelest tõlkinud Jüri Talvet, kes on raamatu varustanud ka sisuka eessõnaga. Lisaks sisaldab kogumik luuletuste hiinakeelseid originaale ja autori joonistusi.