«Äkki tekkis Ivoril kummaline tunne, et kõik on nii kaunis, nii meeldivalt tühine ja samas unelevalt armas, et see lihtsalt ei saa kauaks kestma jääda. Taolisi mälestusi kirjeldavad inimesed suurte sõdade eelõhtutest.» Tiit Tarlapi uue romaani peategelase, ajarändur Ivor Renniki eelaimus osutub prohvetlikuks – heaolu on habras ja ajutine, rahvamasside kaua kestnud pahameel murrab pinnale ning korra ja turvalisuse asemele asuvad anarhia ning vägivald. Tsivilisatsiooni päästmiseks peavad ajarändurid leidma ajas kunagise saatusliku punkti, mis on tulevikukaose põhjustanud. Seejärel tuleb neil n-ö rööpad ümber seada, et heaolu jääks püsima. Muidugi nende jaoks, kes on seda väärt. Kuid maailma taas õigeks kohendamine ei lähe valutult. Eesmärk on õilis ning nõuab täideviijatelt eneseohverdamist, ent selle juurde kuuluvad ka intriigid, salanõud, tumedad kired. Missioon viiakse edukalt lõpule, aga kas tulemus on parim võimalik?