Romaan «Aga kirsipuu on olemas» (1975) kujutab endast otsekui lõpparve tegemist edu jahil mõttetult läbitormatud eluga. Teoses kerkib esile varasematest raamatutest tuttavad lood, variatsioonid kirjaniku lapsepõlvest ja noorusest. Psüühhiliselt rõhutud, armastuse puudumise all kannatavad inimesed esitavad endale piinavaid küsimusi, kobavad pimesi tõe järele, katsudes endale ikka ja jälle tunnistada oma hoolega varjatud tegelikke soove ja igatsusi.

Veel ajuvähi viimases staadiumis võitles Walter Matthias Diggelmann (sünd 1927) vaimse surma vastu, üritades helilindistuse abil oma lugudesse pageda: «Ma suren alles siis, kui ma enam midagi ei suuda välja mõelda. Ma olen surnud, kui ma enam midagi ei ole välja mõelnud. Ma olen alles siis surnud, kui ma vaikin» (7. detsembril 1978). Kirjanik suri 29. novembril 1979 Zürichis.