Minu lugupidamine sulle, kui sa mind avad.

Hea lugeja, kui suudad iseenda üle naerda, siis suudad ka teiste üle nii, et see sulle endale liiga ei tee... muutuvad suunad ja seadused – isegi teadused, kuid luule on jääv.

Kuna need riimid on kirjutanud aednik, siis on see aialuule ja räägib aiast ning aiatagusest läbi aedniku silmade. Need riimid sündisid ühe istutushooaja jooksul, kevadest sügisesse ja külma nad ei ole veel tundnud. Talv on veel ees ja seda, mida aednik talvel teeb ei ole siin sees.

Raamatu lõpus on mõned inglisekeelsed luuletused, sest nii nagu seemned kipuvad ka aednikud ületama piire servi ja ääri, tundes end vabalt.

Ave Teeääre illustratsioonid on nagu üheksas laine. Kulgedes mööda rütmi ja riime tabab see kindlalt ja kaasahaaravalt, paisates kohale sõnumi «muru pole taim», mis iseenesest juba võibki mõjuda hukutavalt.

Hääd lugemist ja kasvamist!