Nende kaante vahele on mahtunud kaheksa lugu, mis on jutustatud minategelaste suu läbi meenutusena kunagi ammu kogetud kummalistest juhtumistest. Need on ehmatavalt ausad pihtimused, mille läbivaks teemaks on armastus ja surm.

Nagu Murakami raamatutes ikka, seob paljusid tegelasi armastus muusika vastu, olgu see klassika, džäss või popp. Lood balansseerivad reaalsuse ja ebareaalsuse piiril, kuid veidral kombel näivad usutavad, pannes lugeja kahtlema, et ehk võikski need olla tõestisündinud. Ent Murakami jätab meelega lahtiseks, kas tegemist võib olla kirjaniku enda mälestustega, mida ta on vürtsitanud eriskummaliste seikadega, või on need otsast lõpuni väljamõeldised.

Ühes loos ütleb ta nii: «Me kõik kanname elus mingisuguseid maske. Sest ilma maskita pole selles karmis maailmas mu meelest üldse võimalik elada. Tegelikult võib deemoni maski taga peituda ingel ja ingli maski taga varjata end deemon. Pole võimalik olla lihtsalt üks või teine. Sest sellised me just olemegi. See ongi karneval.»