Slovaki lastekirjaniku noorsooromaan jutustab neljateistkümneaastase koolitüdruku, seejuures vanemate ainukese lapse eluprobleemidest. Autori sõnade järgi ajendas teda teost kirjutama mulje, et täiskasvanud suhtuvad laste ja murdeealiste maailmaprobleemidesse liiga pealiskaudselt. Oma raamatuga tahab kirjanik näidata, et on vaja austada noort inimest, kes alati on isiksus, seejuures täiskasvanutel on elu juba paljud teravad nurgad maha hõõrunud, lastel aga on palju järsemad piirid valguse ja varju vahel, neil on palju raskem endaga toime tulla, kui nad põrkavad kokku ülekohtuga, ükskõiksusega või pettusega.