Kunagi moodustas laste subkultuur oma mängude, tavade, hoiakute ja tõekspidamistega ülejäänud ühiskonnast näiliselt sõltumatu paralleelmaailma, mis kandus pärandina ühelt laste põlvkonnalt teisele.
Autor puutus mingil määral selle paralleelmaailmaga kokku küllap viimasel hetkel enne selle väljasuremist ühe Euroopa suurlinna servas, kus ta saatuse tahtel üles kasvas.
Oli möödunud enam kui pool sajandit «Pál-tänava poiste» ilmumisest (1906), aga Budapesti äärelinna poisid korjasid ikka veel kitti värskelt parandatud akendelt. Mängu ja võtlust krundil oli nüüd juba suuremal jaolt asendanud jalgpall, mida taoti ööd kui päevad. Selle ümber kujunes välja teatud reeglistik, kusjuures jalgpall ise muutus samasuguseks metafooriks, nagu Ferenc Molnári romaanis oli olnud krunt. Kui võrrelda seda maailma tänapäevasega, suudame märgata ka selliseid asju, mis muidu jääksid vahest kahe silma vahele. See väike jutt näitab «jalgpalliühiskonda» seestpoolt, mida saab teha ainult inimene, kes on jalgpallimaaniat ise omal nahal kogenud.
Raamatu teine ja pikem lugu, «Ühe uppuja pihtimused», viib meid tagasi Orwelli kurikuulsasse aastasse 1984. Need, kes tollal elasid, seda aega meelsamini ei meenuta, kuigi Freudi järgi on teada, et järgmisi põlvkondi mõjutavad kõige rohkem need asjad, mida nende eest varjatakse. Ja meil on veel hulganisti asju, mis on tänaseni lõpuni mõtlemata või välja rääkimata.
U.B. arutleb laiemas mõttes selle üle, mida tähendas eilses maailmas vabadus neile, kes olid sündinud n-ö valel pool Euroopat pea pooleks sajandiks lõhestanud demarkatsiooniliini. Autor kuulus nende hulka, kes said tollal liikuda mõlemal pool raudset eesriiet ja tunnetada seda kahte väga erinevat maailma korraga nii oma kui ka võõra pilgu läbi. Püsides KGB huviorbiidis, sai ta korduvalt kogeda, kuidas avanevad ja sulguvad tema ees kuulsa Pagari tänava julgeolekuhoone uksed, kuidas selles majas ülekuulamisi peetakse, mis vahepeal ülekuulatava ja ülekuulaja pingelises «pokkerimängus» toimub ja mis nende mõtetes võib mõlkuda.
