Kui Elukiri 1999. aasta sügisel ilmuma hakkas, võtsin seda kui saatuse õiglast otsust.
Eesti ühiskonnas valitsev tänamatus, vanema põlvkonna mahakandmine tegi väga haiget. Kuni selleni välja, et kust te üldse võtsite õiguse Vene ajal elada. See suhtumine pole kuhugi kadunud, aga kindlasti mitte enam valitsev.
Inimestest, kellega olen Elukirjas lugusid teinud, on oma peaga mõelnud ja päris palju ära teinud, ükskõik kui tõrvane katus nende ajal on olnud.