«Raamatu koostajana lähtusin põhimõttest, et meil kõigil on õigus isiklikele mälupiltidele ja nende tonaalsusele. Alo oli isiksusena algusest peale kummastav ja erandlik, kõigele lisaks vägagi vastuoluline inimene ja võis etendada erinevaid rolle. Ühte ja ainuõiget Alot pole, teda ei saa paika panna ja raamidesse suruda. Alo on mõistetav oma ajas ja kindlasti seostub ta enamusele eestlastest fosforiidihümni autori ja laulva revolutsiooni sümbolina – tõelise staarina, kes Ivo Linna sõnul 1988. lausa Messiana mõjus ja poliitilisi sündmusi dirigeeris. Kõik teadsid teda. Samas võis seesama Alo avalikkuse tähelepanust väsinuna end jopi kapuutsi sisse peita, et teda ära ei tuntaks ja rahule jäetaks. Tihti on viidatud Alo irooniale, konfliktsusele. Talle meeldis provotseerida, piire kombata. Igas mõttes – inimsuhetes, poliitikas ja näiteks loomingus. Mõnikord on spekuleeritud, et poliitikud manipuleerisid Aloga, seda on raske uskuda, sest tegemist oli tundliku ja intelligentse inimesega, vahe iroonia on targa inimese relv. Alo sai suurepäraselt aru, mis ühiskonnas toimub ja reageeris sellele oma loominguga. Et saada inimesest adekvaatne pilt, kogusime Jüri Leesmentiga kokku Alo lähedaste ja sõprade võimalikult iseloomulikud juhtumised, mälupildid, sähvatused kokkupuudetest Aloga. Sellised asjad, mis näitavad teda teravalt, täpselt ja annavad panoraamsele pildile sügavuse ja tähenduse. Palusin, et tekstide kirjutajad tahtlikult ei ilustaks ega varjutaks oma mälestusi, sest see poleks lihtsalt aus.»
Toomas Muru