Kui Francis Fukuyama avaldas 1989. aastal ajakirjas «The National Interest» napi artikli pealkirjaga «Ajaloo lõpp?», oli ta veel vähetuntud ametnik USA Riigidepartemangus. Artiklis spekuleeris ta mõttega, kas liberaalne demokraatia on inimkonna ideoloogilise arengu kõrgpunkt ja valitsemise ülim saavutatav tase. Järgnenud vastukaja tegi Francis Fukuyama tänapäeva üheks tuntuimaks filosoofiks. Tsiteerides filosoofia suurkujusid Platonist Hegelini ja Tocqueville´ist Nietzscheni, arutleb Fukuyama käesolevas raamatus oma teooria paikapidavuse ja mõttekuse üle.
Ta küsib, kuidas tuleb uuele maailmale omaste ohtude, väljakutsete ja konkurentsiga toime nüüdisühiskonna arengu tunnistaja, viimane inimene. «Ajaloo lõpp ja viimane inimene» on võti, mis aitab mõista viimase aastakümne ja kogu kaasaja ühiskondlikku debatti.

Francis Fukuyama (s. 1952) on rahvusvahelise poliitökonoomia professor Johns Hopkinsi ülikoolis Marylandis. Ta on abielus ja kolme lapse isa. Eesti keeles on varem ilmunud tema raamat «Suur vapustus».