Hotell «Olympic» oli viieteistkümnekorruseline punasemustakirju maja. Pool väljakut selle ees oli autosid täis, keset väljakut seisis väikesel lillepeenral ausammas, mis kujutas uhkelt kuklasseaetud peaga meest. Ausambast möödudes märkasin äkki, et see mees on mulle tuttav. Kahtlemata - veidra vanamoelise ülikonnaga, toetudes käega mingile imelikule aparaadile, mida ma algul abstraktse postamendi jätkuks olin pidanud, põlglikult pilukil silmad lõpmatusse suunatud, seisi hotelli «Olympic» ees väljakul Vladimir Sergejevitš Jurkovski. Postamendile oli kuldsete tähtedega kirjutatud: «Vladimir Jurkovski, 5. detsember, kaalude aasta».
Ma ei uskunud oma silmi, sest see oli täiesti võimatu. Jurkovskitele ei püstitata ausambaid. Kuni nad elus on, määratakse neid enam või vähem vastutavatele kohtadele, peetakse nende juubeleid, valitakse neid akadeemiate liikmeiks. Neid autasustatakse ordenitega ja neile määratakse rahvusvahelisi preemiaid. Kui nad on surnud - või hukkunud -, kirjutatakse neist raamatuid, neid tsiteeritakse, nende teostele viidatakse, aga mida aasta edasi, seda harvemini, ning lõpuks nad unustatakse. Nad kaovad mälust ja jäävad vaid raamatuisse. Vladimir Sergejevitš oli teaduse kindral ja haruldane inimene. Aga võimatu on püstitada ausambaid kõigile kindraleile ja kõigile haruldastele inimestele, liiatigi riikides, millega neil pole otseselt midagi pistmist, ja linnades, kust nad on ehk oma eluajal ainult läbi sõitnud... Ja sellel nende kaalude aastal polnud Jurkovski isegi mitte kindral. Märtsis lõpetas ta koos Daugega Uraanil Amorfse Laigu uurimist ning üks pommsond lõhkes meil otse nina all, põrutada said kõik, ja kui me septembris planeedile tagasi pöördusime, oli Jurkovski üleni sirelikarva ekseemiga kaetud, tige ja rääkis, et ujub ning päevitab isu täis ja asub siis uue pommsondi projekti kallale, sest vana on rämps... Ma vaatasin hotelli. Mulle ei jäänud muud üle kui järeldada, et elu selles linnas on salapärases ja tihedas seoses Uraani Amorfse Laiguga. Või oli... Jurkovski naeratas kõrgilt. Üldiselt oli see meeldiv ausammas, ainult ma ei saanud aru, millele Jurkovski toetub. Pommsondi moodi see aparaat küll ei olnud...
Miski hakkas mu kõrva juures sisisema. Pöörasin pead ja taganesin tahtmatult. Tuimalt postamenti põrnitsedes seisis minu kõrval pikk kõhn mees, pealaest jalatallani mingi halli soomusega kaetud, peas kohmakas kandiline kiiver. Mehe nägu varjas aukudega klaasplaat. Aukudest tungisid hingamise rütmis välja suitsujoad. Kurnatud nägu klaasplaadi all oli higine ja põsed tõmblesid vahetpidamata. Alguses pidasin teda tulnukaks teiselt planeedilt, siis mõtlesin, et see on patisaks, kellele on erilised protseduurid määratud, ja alles lõpuks taipasin, et see on artik.