Hea lugeja

Sa hoiad käes raamatut, mis viib Sind linnulennult läbi poole sajandi koos noore Saaremaa poisiga mööda Eesti merenduse käänulisi arenguteid. Suur sõda hävitas meie laevastiku, pillas mööda maailma laiali meie meremehed. Järgnev okupatsiooniaeg sulges rahvale väljapääsu merele, randadesse ehitati traattõkked, piiritsoonidesse sai sisse ainult erilubadega. Kaluripaadid koondati valvatud sadamatesse ja kalurid ei tohtinud enam ka poegi merele kaasa võtta. Nii olid hävingule määratud meie merekultuur, rannarahva tarkused, oskused ja kombed. Töö laevades ja õpingud merekoolides jätkusid mõne aja pärast juba vene keeles. Kadumas oli eestikeelne merenduskeel.

Nagu paljud poisid, unistasin ka mina kaugetest meredest ja maadest ja seadsin sammud Tallinna Merekooli poole. Minul oli selles suhtes õnne, et minu isa oli mobiliseerituna «õigel» poolel ja tulnud Siberist ja sõjast elusana tagasi. See andis mulle võimaluse pääseda merele välissõidulaevadel ja alustada kirevat ja isegi edukat karjääri kiiresti muutuvas merendusmaailmas. Elutee viis mind läbi sotsialistliku plaanimajanduse, kauboikapitalismi ning ühisettevõtete loomise taasiseseisvunud Eesti algusaastatel.

Minu eakaaslastele tuletab see teekond meelde nende noorusaega, tänastele noortele aitab ehk mõista sotsialistliku süsteemi absurdseid mängureegleid, vaesust ja piiranguid. Ehk aitab ka hinnata kättevõidetud vabadusi, õigusi ja võimalusi, mis tänapäeva noortele sülle on langenud. Selle raamatuga ei taha ma anda hinnangut tollal valitsenud inimvaenulikule süsteemile ega inimestele, kellega koos me selles ajas elasime, merd sõitsime, tööd tegime, armastasime ja lapsi kasvatasime ning suutsime seejuures elurõõmu ja huumorimeelt säilitada. Tahan ainult kinnitada, et Elu on kingitus ja nii tuleb seda ka võtta!