«Arhitekt nuusutab lauajuppi, tõmbab sügavalt ninaga, sest sealt hakkab tema kujutlus hargnema.» Meie silme ees ärkab ellu 18. sajandi esimene pool, on kevad 1816. Vene keiser Aleksander I on otsustanud: Helsingist saab Soome suurvürstiriigi uus pealinn, tulekahjust laastatud Turust tuuakse üle ka ülikool. Linn vajab ülesehitamist. Plaanid on grandioossed. Raha peab kuluma palju. Soome kaljusele rannikule, meretuulte ja pakase meelevalda kerkib ajastu ideaalidele vastav uusklassitsistlik tulevikulinn.
«Akvarellid Engeli linnast» on Helsingi linnaarhitekti Johan Carl Ludvig Engeli fiktiivne päevaraamat aastatest 1816‒1840. Revalis ja Turus karjääri alustanud sakslane näib aimavat vastuseid keisri soovidele. Tema pliiats paneb paberile ampiirstiilis linnakeskuse: senatihoone, ülikooli, selle raamatukogu ja valendavasse kõrgusesse pürgiva toomkiriku. Arhitekti päeviku sissekannetes kangastuvad üksteise järel hooned ja tänavatevõrk, millest tuntakse Helsingit ka täna. Ainult kuus aastat, lubas Engel oma naisele Charlottele. Kumbki ei osanud aimata, et Helsingist saab arhitekti elutöö. Ja kõigel on oma hind.
Autor Jukka Viikilä (sünd 1973) on Soome kirjanik ja dramaturg, kes elab Helsingis ja on varem kirjutanud peamiselt luulet. «Akvarellid Engeli linnast» on tema esikromaan.
Raamat pälvis 2016. aastal Soomes ilukirjanduse vallas kõrgeima tunnustuse, Finlandia preemia.
