Edvard Radzinski on värvikas isksus, vabakutseline kirjanik, kes elab Venemaal, kuid keda tuntakse ja armastatakse kõikjal maailmas. Tema näidendeid mängitakse igal pool üle Venemaa, lisaks esineb ta sageli televisioonis, kirjutab ajakirjandusele ja avaldab pea igal aastal uue raamatu.

Autori seni viimane raamat põhineb taas ulatuslikul arhiivimaterjalil, millest palju oli seni läbi uurimata. Ta on läbi töötanud tsaariperekonna päevikuid, teenrite ja õuedaamide ning ka Aleksandri tapnud revolutsiooniliselt meelestatud ringkondade poolt kirja pandud mälestusi. See ladusalt kirjutatud teos on ühtaegu nii uurimus 19. sajandi Venemaa ajaloost kui ka haarav romaan, mis paljastab õukonnaelu intiimseid üksikasju, sisepoliitilisi intriige, salapolitsei vandenõusid ning Talvepalee müüride tagused kirgi ja armulugusid.
Aleksander II (valitses aastail 1855-1881) oli keiser, kes viis Venemaal läbi rea äärmiselt olulisi reforme ning kaotas 1861. aastal Venemaal pärisorjuse. Keiser plaanis kehtestada riigis konstitutsioonilise monarhia, mis oleks kahtlemata Venemaa ajaloo hoopis teistsuguseks kujundanud, kuid langes revolutsionääridest narodnikute pommirünnaku ohvriks ning hukkus 1881. aasta 1. märtsi hommikul.