Aleksandra Kollontai (1872-1952) nime ehk teataksegi, ometi on ettekujutus temast üsna hägus ja ühekülgne. Nõukogude aeg tundis teda kui «bolševike partei silmapaistvat esindajat» ja «maailma esimest naissuursaadikut» -- plakatlik kuju, ei enamat. Läänes räägiti temast kui «tulihingelisest feministist» ja «seksuaalrevolutsiooni kuulutajast» -- ja kõik.
Nüüd, mil on avanenud arhiivides varjatud dokumendid, kirjad, mälestused, on võimalik ilma mahavaikimisteta ja võltsinguteta taastada paljude teiste hulgas seegi erakordne elutee.
Pöörane revolutsiooniline romantik, sütitav oraator, naiste vabaduse eesvõitleja, kes pidas peret ja lapsi naise suurimaks taagaks.
Kõrgklassist pärit erudiit ja polüglott, võluv vestluskaaslane eliidi salongides. Maagiline naine, kes kõrges vanuseski ajas hulluks noori ja vanu mehi.
Diplomaat jumala armust, kes elegantsel moel saavutas enamat kui kindralid lahinguis.
Fanaatiline dogmaatik, kes nägi kõike läbi bolševistliku ideoloogia stereotüüpide.
Kremli tahte täideviija, kelle varjus tegutses Nõukogude spionaaži pesa.
Üksildane vana naine kesk stalinistlikku hulluseaega, kartmas iga koputust uksele.
Kõike seda oli Aleksandra Kollontai -- revolutsiooni valküür.