Kui populaarseks saanud raamatu „Alla 65 keelatud“ aluseks oli Jaak Aru geriaatrina töötamise kogemus Saksamaal, siis nüüd jagab ta lugejaga oma tähelepanekuid eakate elust ja muredest Eestis ning siinsest tervisesüsteemist.
Juttu tuleb seenioride vaimsetest võimetest: nii sellest, kuidas pika elu kogemused enda kasuks tööle panna, kui ka vanusega kaasnevatest nõrkustest, mida on varmad ära kasutama petturid.
Autor soovitab harjutusi, mida teha enne rooli istumist, ja annab nõu elulõpuga seotud paberite vormistamise kohta.
Esimesest raamatust välja jäänud teemadest tulevad jutuks veel hammaste tervis ja vanemaealiste intiimelu. Kõige tähtsamana jääb kõlama aga autori veendumus, et mistahes vanuses peaks ikka ja jälle unistama ARMASTUSEST.

„Sest inimese hing vajab kestvat toitu. Ja selleks toiduks ei saa olla iseenese kiitmine ega enda seniste saavutuste ettelugemine. Isegi fanatism ja võitlustahe väsib vanuse kasvades ega tiivusta enam. Aga sisemine soe tunne, mis poeb rindu siis, kui miski või keegi on armas, annab jõu, tiivad plaanidele ja hubasuse ümbrusele.“