2002.–2005. aastal elas Betsy Udink Pakistanis. Sealsete mullade sõnul on islam ainus religioon maailmas, mis on andnud naistele õigused. Asudes seda väidet sügavuti uurima, seisis Betsy Udink aga silmitsi sadade aumõrvadega. Ta viibis Peshawaris näokatet kandvate fundamentaal-musliminaiste kogunemisel, kus püüti kirjeldada ideaalset musliminaist.

Ta tähistas Multanis habemikest imaamide ja vitaalse roomakatoliku piiskopi seltskonnas prohvet Muhamedi sünnipäeva. Ta veetis päeva Pakistani vanglas koos lapseohtu tüdrukutega, keda nende perekonnad süüdistasid sündsusetus käitumises. Raamatus «Allah ja Eeva» jutustab Betsy Udink kohtumisest Karachi eunuhhidega ja külaskäigust ühte Pandžabis asuvasse külasse, mille elanikud maksavad oma võlad tagasi, müües ära ühe oma neeru. Islamabadi haljastel küngastel harrastab Udink oma igapäevast tervisesporti ja tuhiseb alla Loodeprovintsi suusanõlvast, samal ajal kui teda jälitavad noormehed, kes tahavad teda islamiusku pöörata. Peaaegu humoorikalt kirjeldab ta, kuidas jääda ellu keset säärast terroristlikku ja sektantlikku vägivalda.

Betsy Udink (1951) on töötanud ajakirjanikuna Kairos, Beirutis, Damaskuses ja New Yorgis. Oma 1990. aastal ilmunud debüütteoses «Achter Mekka» («Meka varjus») kirjeldab ta enda kui diplomaadi abikaasa kogemusi fundamentalistlikus Saudi Araabias. 1996. aastal ilmus romaan «De primeur van Caro Darmont» («Caro Darmonti privileeg») ja 2001. aastal tema enda depressiivseid kogemusi käsitlev raamat «Klein leed» («Väike mure»).