Pikaaegsel baltisakslaste genealoogia uurimisel märkas autor, et paljud kuulsad erinevatest suguvõsadest pärinevad baltisakslastest kultuuriloojad on omavahel emade kaudu ehk naisliini pidi lähisugulased. Veelgi enam: nõod, nõbude lapsed või lapselapsed. See aspekt hakkas autorit huvitama ning ta hakkas varem isaliinis tehtud sugupuudest kombineerima emaliinis sugupuid, nii koondus enamik kauaaegsete baltlaste juurtega tuntud kunstnikke, kirjanikke, pargiloojaid, teadlasi ja ühiskonnategelasi mõnda üksikusse sugulusringi, kus on näha nende kõigi ühised esivanemad. Bioloogina nähtust kaaludes püstitas ta hüpoteesi, et loomeandekus peab olema geneetiliselt päritav. Tekstis on toodud palju näiteid lähisugulasabieludest sündinud kultuuriloojatest. Lisatud digitaalsetes sugulusskeemides on kultuuriloojad ja nende eellased graafiliselt esitatud mitme erineva teemablokina: pargiloojad, kunstnikud, linnakodanikud jne.