Onu Peeter, kes oli Tallinnast külla sõitnud, rääkis poistele angerja teekonna esimesest osast nõndaviisi:
«Väike angerjamaim sündis Balti merest hoopis kaugel, Atlandi ookeani teises ääres, sügava ja soolase Sargasso mere leigetes vetes. Ta isa ja ema olid samuti sündinud Sargasso meres, oma paremad aastad olid nad veetnud aga Balti mere rannikul -- ema Võrtsjärves, isa Ölandi rannavetes. Taani väinas olid nad kuus või seitse kuud tagasi kohtunud ning teiste angerjate hulgas alanud oma pikka teed. Nad ujusid kiiresti, tehes öö-päevas jalamatkaja paraja teekonna, ei hoolinud tormidest ega ohtudest, ei mõelnud ka saagi peale. Nad elasid kaasavõetud moonast -- rasvast. Ja ega väikese moonakotiga saanudki toime, sest tee oli ju pikk, tervelt seitse tuhat kilomeetrit (inimeste mõõdu järgi).»