Elav on see, mis ületab uudise künnise. Laaban oli ikka: uudis.
Enam ei ole nii. Ilmar Laabani kogutud luuleraamat ilmus 2004. Raamatul on normiloov omadus. Laabanit on asutud kanoniseerima, uudist on hakanud asendama norm. Uudisväärtuse säilitamiseks sobivad järjest uuenevad tõlgendused edaspidi. Laabani luuletajaisiksuse käsitluse aluseks on ta esikteos aastast 1946 – «Ankruketi lõpp on laulu algus». See on ühtlasi eesti sürrealistliku luule manifesteering. Sürrealism ei pruugi meeldida kõigile, ent kui kultuurifakti ei tohi teda maha salata. Sürrealismile kui eluhoiakule mõjus julgustavalt II maailmasõda ning sellega kaasnenud moraalne, majanduslik ja poliitiline kaos: enamasti kõik endine mõistuspärane osutus mõistusevastaseks. Suured sõnad olid kaotanud oma endise tähenduse, nad säilitasid eeskätt ainult kõla. Laaban oli mõnevõrra muusik, rütm ja heli oli tema sürrealistlikus luules see, mis kindlalt jäi. «Ankruketi» kordustrükk teeb tänasele lugejale ühe etapitähtsa haruldase luuleteose kasutatavaks; toob elavasse lähedusse ühe Jaan Krossi, Ilmar Mikiveri, Ivar Paulsoni, Ilse Lehiste põlvkonnakaaslase – Ilmar Laabani. Annaks Jumal nüüd uusi julgeid tõlgendajaid jätkuvalt, püsiks Laaban uudiste hulgas, elavana, edasi – aegade lõpuni, nagu öeldakse.