«4. novembril saime kokku Sakala keskuse juures. Buss oli teistsugune kui see, millega suvel sõitnud olime. Dajan tuli peale bensiinijaamast Tartu maanteel. Ma olen kolm korda näinud inimese näos midagi, mida seal enne pole olnud ja mida võiks nimetada surma märgiks. Istusime autosse, hakkasime sõitma, mina lugesin ega teagi rohkem, kui et äkki käis üks kohutav raksakas ja pauk.»
Vahetult pärast traagilist liiklusõnnetust, kust näitleja Anne Veesaar napilt eluga pääses, võttis ta telefonikõne pojale Otile: «Tulen koju täna ja ma olen elus, see on kõige tähtsam!»
Selles raamatus räägib Anne avameelselt oma elu kõige olulisematest seikadest, olgu need siis ääretult kurvad ja dramaatilised või vastupidi, joovastavad ning elurõõmust pakatavad. Anne on oma elu elanud täpselt nii keeruliseks või lihtsaks, kui kirg ja tunded on lubanud.
