Mareen astus koduteel telemaja valvelauast läbi, et võtta temale saabunud kirjad ühes. Talle meeldisid kontaktid vaatajatega, sest sealt võis saada alguse mõnigi hea ärisuhe. Oli ta ju tekstiilikunstnik, kes pidi ennast ära elatama. Üks kiri oli saatja aadressita, kuid margi peal tempel andis teada, et see on saadetud tema lapsepõlve kodulinnast. «Usud sa tõesti, et see oli õnnetusjuhtum? Ei, ta tapeti! Nüüd oled sa kuulus ja ilus, sul on võimalik kätte maksta!» Mareen hoidis värisevate sõrmede vahel kirja.

Kümme aastat oli möödunud tema armastatu mõistatuslikust surmast, kes sellele nüüd siis vihjab, kellelgi peavad ju kindlad tõendid olema. Mareen kuulutab vanematele, et võtab mõneks nädalaks puhkuse ja sõidab ära vanaema juurde. Maaelu tundub vaheldustpakkuv, paljud klassiõed-vennad ju tuttavad ja romantilised hetked Askuriga ei jäta teda külmaks. Kuid ühel õhtul on aia küljes järjekordne anonüümkiri hoiatusega, sa soojendad mõrtsukat. Mareenist saab detektiiv, kes esialgu ei usalda oma kahtlusi kellegagi jagada, proovib ise, kuni see toob kaasa õnnetuse...