Eesti riigimehe Ants Piibu (1884–1942) elulugu on kui Eesti iseseisvumise ja riigi ülesehitamise ajalugu. Tollases Euroopas peeti iseseisvat Eestit esialgu täiesti võimatuks. Kui Eesti välisdelegatsioon – Ants Piip teiste seas – 1918. aastal Lääne-Euroopasse Eestile tunnustust nõutama saabus, nimetati neid tundmatuteks meesteks tundmatult maalt. Eesti Vabariigi loomine ja võit Vabadussõjas tunnistasid Ants Piibu poolt 1912. aastal välja öeldud sihti: võimatuid asju peame kätte püüdma!
Kehvadest oludest lausa maailmapoliitikasse jõudnud Ants Piip on järelpõlvede silmis jäänud [i:1543]i, [i:28654], [i:21563]i ja [i:26519]i varju. Kuid omas ajas oli tema panus tohutu: ta oli Eesti välispoliitikale alusepanijate seas, esindas Eestit Londonis ja Pariisi rahukonverentsil, oli seejärel välisministri kohusetäitja, delegatsiooni liige Tartu rahuläbirääkimistel, meie esimene riigivanem 1920/21, neljal korral välisminister, sealhulgas saatuslikul aastal 1939/40, Eesti esimene ja sõdadevahelisel ajal ainus saadik Ameerika Ühendriikides, kauaaegne rahvusvahelise õiguse professor Tartu ülikoolis…
Nii Eesti iseseisvuse sünni juures seisnud kui ka ajutist kadu tunnistama pidanud Ants Piip vangistati NKVD poolt juunis 1941. Tema elutee lõppes aasta hiljem Venemaal Nõrobi vangilaagris.
