Raamatus, mida kaunistavad Addo Vabbe visandid, on kuuskümmend üks luuletust, esimene neist pühendatud Riho Sibula mälestuseks, teised kuuekaupa tsüklitesse koondatud – kevadvalgusele, armastuse lainel, eelkevadel, võõralt rannalt, sügisele, kuuendale meelele, luulest, raskemeelsed, nukrutsemised Tartule ja Emajõele. Kuigi nii mõnigi neist suubub pimedusse või öösse, kumab neist kõigist läbi hommikuvalgus kas äratajana, eelaimdusena või ühendava meeleoluna. Aovalgust tuleb ikka oma meeles hoida ning sealt ammutada nagu meeldetuletuse karikast, sest luuletaja hoiatab (lk. 87, tsüklist «Kuus laulu Emajõele»):

Ärkamist peab õppima
et mitte ärgata teise unne

tuleb hoida silmad lahti
kuni jalg on kindlalt maas

muidu võib juhtuda
et ärkad teisel kaldal

ja ei saa sealt mitte kunagi
enam tagasi