Selle loo fookus on Apollonia 74-aastase lemmikvanaema Ekatariina keeruline, käänuline, aga inspireeriv elulugu lapsepõlvest paarisuhte ja perekonna dünaamikateni.

See on rännak koroonakesksest 2020. aastast otse räsitud sõjajärgsesse 1945. aastasse, mil sündis Ekatariina. Sealt rullub lugu otse tänapäeva tagasi.

See on lugu kahe täiesti erineva generatsiooni vahelisest sügavast teineteisemõistmisest.

Varem oma juurtest pigem suure kaarega teadlikult eemale hoidev 35-aastane Apollonia on hakanud ühtäkki jõulisemalt neist huvituma. Nii jõuliselt, tugevalt ja süvitsi, et ta on läinud lausa perekonstellatsiooni õppima.

See on Apollonia teekond oma juurte juurde. Ta on avastanud, et sugupuul on tema jaoks ka mitmeid kingitusi, andeid ja tugevusi peidus. Need on tema jaoks alati vabalt saadaval.

Kui esimene osa oli pigem ebamaisemat laadi, siis selles on tunda tõelist maisust, millel on juures kerge ebamaisuse puudutus.

Mis võimas ja nähtamatu vägi ühendab neid kahte pealtnäha täiesti erinevat naist, vanaema ja lapselast? Milline roll on sel salapärasel purpursel viie põlvkonna pojengil kogu loos?

Kuidas Apollonial on vahepeal selle kolme aasta jooksul läinud?

Vastused peituvad siin raamatus, ridade sees ja nende vahel.