Aprill on valguse murdumise koht, see on lahtisulamise aeg. See on tunnustus pika talve üleelamise eest, see on elujõu vaikne naasmine. Ühtlasi on «Aprill» luulekogu, mis annab mõista, et talvega tuleb rahu teha, selleks, et kevad saaks saabuda.
«Aprill» on
Berit Kaschani neljas luulekogu, milles saavad autorile omaselt kokku mütoloogia, argisus ja huumorimeel. Siiski, «Aprilli» puhul on midagi teisiti. Mis täpselt, see jäägu juba lugeja enese otsustada.
Kaschan on luuletaja, keda huvitab sõna ravitsev ja psüühikat tasakaalustav toime. Tema eelmine luulekogu
„Täna piisab vähesest“ (2022) oli nomineeritud Eesti Kultuurkapitali luuleauhinnale.
Kas sa kirjutad ikka veel luulet,
kas sa kirjutad ikka veel maailmavalust?
Ei, ma kirjutan ikka veel maailmaloomast.
Tema okkalisest turjast
ja pehmest kõhualusest,
mille armide järgi võib aimata
aegkondade vaheldumist.
Ja kui ma kirjutan, avab ta aeglaselt ühe silma,
kui ma kirjutan, hingab ta natuke kergemalt,
kui ma kirjutan, mõistab ta, et olen tema poolt.
Sest mina ja maailmaloom,
me oleme tegelikult päris sarnased.
Me mõlemad saame jõudu juurde,
kui meid ennatlikult maha kandma hakatakse.
Me mõlemad naudime suuri vaatemänge
ja naeruväärselt keerulisi mõistatusi.
Meist kumbki ei pelga vere lõhna.
Ja mitte kumbki meist ei arva,
et teine peaks olema midagi muud
kui ta parasjagu on.
