Ajal, mil nende kaante vahele köidetu lugeja ette jõuab, möödub aprillirahutustest aasta. Eesti ühiskonda rängalt raputanud sündmused sunnivad meid paratamatult järeldusele, et omal ajal ühegi ohvri hinnata, sisuliselt süllekukkunud Eesti riik ei tarvitse kesta igavesti. Viimastel aastatel edukuse unne suikunud ja ostupalavikku haigestunud eestlased peavad endale mõningase meelehärmi ja võib-olla hirmugagi tunnistama – riiklust tuleb kaitsta. Vastasel juhul võib kergelt tulnud vabadus haihtuda veel kergemini, kui tuli.
Mõte aprillis asetleidnud sündmustest raamat kirjutada tekkis möödunud aasta sügisel, kui aprillimärulis politseid rünnanud ja hiljem meie pealinna rüüstanud-röövinud-põletanud seltskonnale hakati määrama pea olematuid karistusi; kui rahvastikuministri poolt punaprofessoreilt tellitud uurimus võeti aluseks lähiaastatel aetavale rahvastikupoliitikale, mille järgi peab maa põlisrahvas hakkama okupatsiooniaastatel siiavalgunuile tegema kõikvõimalikke järeleandmisi, Tõnismäel seisnud «sõdur-vabastaja» äraviimisest solvunute ees end alandama.
Tiit Madisson