Käesolev raamat on teejuhiks Järvamaa kohapärimuse ja muististe valdkonda. Põhjaeestilisse kulutuuriruumi kuuluva maakonna kohapärimuse iseloomulikud jooned on peidetud nagu varandused, paiknedes piltlikult öeldes maapõue varjus ja soistes järvepõhjades. Märksõnadeks on kuivanud või ärarännanud veekogud, karstiuurded ja maa-alused käigud, pakkteed ja pelgukohad soosaartel, arvukad hiied, selgeveelised allikad, lohu-, ohvri- ja orjakivid, tähelepanuväärne hulk kiviriste-kalmeid ning vanu sõjapaiku. Üleloomulike olendite poolest on Järvamaa haldjate maa. Kõrgemateks tippudeks pole siin mitte mäed vaid kirikutornid. Kuidagi ei saa mööda vaadata ligi 200 mõisast ning nendega seotud värvikatest lugudest. Vanemad Järvamaa kohajutud võimaldavad heita pilku aega, mil Anton Hansen Tammsaare polnud veel oma kodukanti kuulsaks kirjutanud. Peale Vargamäe ja Paide Vallitorni leidub Järvamaal hulganisti huvitavaid ja erilisi kohti. Põhjusi, miks mõne paiga kohta saab öelda «kõige...», võib olla mitmesuguseid, kuid sageli kätkeb objekti ainulaadsust just pärimus või ajalugu.