Kogukonna ootused koolile on mõjutanud tugevasti lapse arengu toetamise idee kandumist kooli. Koolides, kus aktsepteeritakse õpilase arengut õppe- ja kasvatustegevuse osana, on oluline koht eetilistel tõekspidamistel. Pedagoogilises eetikas tähendab see eelkõige inimväärikuse, isikuvabaduse ja enesemääramisõiguse austamist. Sellest mittehoolimine takistab õpilase arengu toetamise põhimõtte rakendamist koolis. Totalitaarses keskkonnas ei ole õpilase arengut toetava kooli käsitlust võimalik rakendada, sest seal on tegevus allutatud mitte üksikindiviidi arengule, vaid keskkonnast tulenevate mittetäidetavate eesmärkide täitmisele. Inimväärikuse austamine on lapse arengu toetamise seisukohalt tähtsaks eelduseks.
Küllaltki levinud on arusaam, et koolis toimub isiksuse kujundamine lähtuvalt kehtestatud välistest standarditest. Õpetajad tegelevad hinnangute andmisega õpilastele lähtudes ideaalse õpilase etalonist. Selliselt toimides võtab õpetaja endalt võimaluse saada õpilasest adekvaatse ettekujutuse, sest eesmärgiks on suruda õpilane õpetaja poolt loodud etaloni raamidesse ning saavutamata jääb põhieesmärk: isiksuse areng soovitud suunas. Professionaalne pedagoog, kes on teiste isiksuste kujundaja, peaks olema suunatud efektiivsete ja eesmärgistatud kontaktide loomisele õpilastega, mis looksid õpilastele arenguvõimalused. Teiste inimeste mõjutamine saab toimuda ainult suhtlemise kaudu ning suhetele orienteeritud keskkonnas. Õpilane ei ole passiivne ja allasurutud objekt. Teda tuleb vaadelda kui oma arengu eest vastutavat ja aktiivset osapoolt, kes peab saama koostööd teha teda õpetavate pedagoogidega.
Lapse arengu toetamise tingimuseks on õpilase vabatahtlik ning selgelt väljendatud teadlik nõusolek. Selline põhimõte peab kehtima ka siis, kui õpilane on saadetud kooli tema oma tahte vastaselt. Õpilase nõusolekut arengu toetamisel tuleb küsida igasugustes tingimustes. Ka neis äärmuslikes situatsioonides, kus õpilane ei ole võimeline pädevat nõusolekut andma, kuid tema arengut peab siiski toetama, on eriti tähtis teha seda eetiliselt vastuvõetaval ja seaduslikul viisil.
Arengu edendamiseks võib nimetada kõike seda, mis aitab õpilasel suurendada kontrolli nende tegurite üle, millest sõltuvad õppimine ja käitumine koolis. Arengu edendamine on mis tahes tegevus, mis lisab kasulikke vilumusi, oskusi ja teadmisi. Arengu edendamiseks kasutatakse selgelt piiritletud pedagoogilisi tegevusi: individuaalsele tööle suunatud õppemeetodid, väikestele õpirühmadele suunatud õppemeetodid, suurele õpirühmale suunatud õppemeetodid, multifunktsionaalsed õppemeetodid, juhendamine ja nõustamine individuaalselt ning grupis.
Preventiivsed ehk ennetavad tegevused on õpilase arengu lähtekohaks. Sellega püütakse ära hoida arengukriiside teket. Preventiivse tegevuse aluseks on arengu etioloogiat puudutavad uuringuandmed, mis kirjeldavad inimese arengut erinevates vanustes. Näiteks on teada, millises vanuses on puberteediiga ning millised muutused selles eas toimuvad. Selline teadmine võimaldab edukalt kavandada ennetavaid tegevusi õppe-kasvatusprotsessis. Preventsiooni vahendid võivad põhineda õpilase eneseanalüüsil tugineval teabel kui ka välishinnangute kaudu saadud teabel õpilase arengu kohta. Preventiivse tegevuse alla kuulub ka õpiraskuste ja käitumisraskuste varajane avastamine, kooli õppekava pidev ajakohastamine ning toimiv terviklik sisehindamise süsteem koolis. Preventiivse tegevuse eesmärgiks on toetada õpilaste õpitahet, vähendada õpitahte langust ning tagada õpilastele edutunne. Hea preventiivse tegevuse tulemusena õpilased tunnevad, et neist hoolitakse ning neil säilib õpitahe.
Kõige tähtsam on preventiivses tegevuses meeles pidada, et me ei saa lahendada teiste probleeme nende eest. Nad peavad seda ise tegema. Ükskõik kui kindel me oma lahenduskäikudes ka ei oleks, peab inimene ise leidma lahenduse.
Õpilasekeskne õpetamine baseerub väitel, et õpetaja ülesandeks on õppimise lihtsustamine. Sageli eeldavad õpetajad, et õpilane peab koolis kõik eluks vajaliku ette õppima, inimene aga õpib elukestvalt. Täna, nagu ei kunagi varem, on suurenenud iseõppimise võimalused. Õppida on võimalik nii funktsionaalsel tasandil kui selleks, et saaks ainekava läbitud. Õpilasekeskse õpetamise korral toimub õpetamine diferentseeritult. Diferentseeritud õpetamist tajub õpilane ohutuna, õpetajat tajutakse kui õppimisele kaasaaitajat, mitte kui teadmiste kontrollijat. Kui eesmärgiks on areng, siis takistab hirm õppimist. Õpilasekeskse õpetamisega on tegemist siis, kui eesmärgiks on aidata kaasa isiksuse kujunemisele.
Õpilasekeskse õpetamise idee avaldub järgmistes teesides: õpetaja esmaülesandeks on õpilase mõistmine; õpetamisprotsessis on õpilane tähtsam kui õpetaja isiklikud probleemid ja tunded; õpetaja peab mõistma, et konstruktiivsed pingutused peavad tulema õpilaselt endalt.
Olulist rolli õpilase arengu toetamisel avaldavad konkreetsed õpetaja tegevused verbaalsel tasandil. Õpilasele on tähtis tajuda, et õpetaja usaldab teda. Tulemuseks on suhete paranemine.
Õpetaja üks põhilisi tegevusi koolis on õpilase arengu toetamine ja selleks vastavate tingimuste loomine. Õpetaja näitab õpilasele suuna, kuhu minna ja äratab õpilases vajaliku eneseusu ning juhendab õpilase isiklike võimete arendamist. Arenguvestlus on pedagoogilise tegevuse osa, mille tulemus avaldub pikemas perspektiivis.
Arenguvestluste süsteemi rakendamine koolis on oluline muutus. Eelduseks on muutustele avatud õpetaja. Sageli aga kõige suurem vastupanu on inimestel muutustele. Igat muutust varjutab hirm ja ebakindlus tuleviku ees. Eesmärgiks ei saa olla see, et peab tegema kohe asju õigesti, peaasi on teha õigeid asju. Arenguvestluste süsteemi edukaks rakendamiseks koolis on oluline õpetajate peale hakkamine, heaks vestuste läbiviijaks kujunetakse arenguvestluste ja sellega kaasnevate tegevuse käigus.
Arenguvestlus õnnestub, kui õpilase ja õpetaja vahel on vastastikune mõistmine ja kontakti olemasolu ning õpetaja põhihoiak suhtumises õpilasse on hooliv ja heatahtlik.
Arenguvestlustes näeb õpilane stiimulit, kui ta tajub ennast nende tulemusena arenemas ja saavutamas edu. Õpimotivatsioonile avaldab väga tugevat mõju see, kuidas õpilased ennast koolis tunnevad. Nii kuidas õpetaja pühendub õpilaste tunnustamisele, nii pühendub ka õpilane õppimisele. Kõik õpilased tahavad tunda, et neist hoolitakse, nad ei soovi olla mutrikesed mingis masinavärgis.
Arenguvestluse läbiviimiseks on vajalikud mitmed oskused. Olulisemad neist on mõistmine, tunnustamine ja selge eneseväljendus. Õpetaja kontakt õpilasega peaks vestluse ajal olema hooliv. Samal ajal peaks ta ohjama vestlust ja hoolitsema, et see kulgeks eesmärgipäraselt. Oskus kasutada mõistvat ja ümbersõnastavat reageerimisviisi vestlusel õpilastega on oluliseks eelduseks mõistva ja lugupidava õhkkonna loomisele. Need on oskused, mida õpetaja peaks valdama. Selle abil saab ta vestlust ohutult juhtida, anda õpilasele tagasisidet, vajadusel minna rohkem sügavuti teemadega, mis on arenguvestluse seisukohalt olulised. Arenguvestluse õnnestumine sõltub sellest kuivõrd mõlemad pooled tunnevad ennast vabalt ja turvaliselt.
Arenguvestluste puhul on oluline läbi mõelda, mida soovitakse arenguvestlusega saavutada, lähenedes igale õpilasele individuaalselt. Individuaalne lähenemine tähendab õpilase jaoks talle murettekitavate teemadega tegelemist. Arenguvestlus võimaldab õpetajal saada informatsiooni selle kohta, kuidas õpetaja saab kaasa aidata, et õpilasel läheks koolis hästi ning võimaldab esile tõsta nn varjatud reservid. Samuti võimaldab arenguvestlus parandada omavahelist koostööd ja süvendada vastastikuseid kontakte. Õpilase jaoks võib see olla ka koht enda pingete «ventileerimiseks» ja enda identiteedi tugevdamiseks.
Hästi läbiviidud arenguvestluste tulemusena muutuvad õpilased aktiivsemaks ja entusiastlikumaks õppimise suhtes. Vähenema peaksid tundidest puudumine, kodutööde tegemata jätmine, teiste süüdistamine, vabanduste otsimine, vastutuse vältimine, passiivsus. Õpetajal tekib võimalus eemalduda «tulekustutamisest» ja pakiliste kriiside lahendamisest ning keskenduda pedagoogilisele tegevusele.
Arenguvestluste läbiviijaks on klassijuhataja, kellele arenguvestlus annab võimaluse igakülgseks õpilase arengu toetamiseks, õpimotivatsiooni kujundamiseks ning kodu ja kooli koostöö edendamiseks.
Autorid