Andrei Ivanovi uus romaan «Argonaut» on erinevate endasse sulgunud häälte metsik ja pidurdamatu voog. Need hääled räägivad eestivenelaste elust siin ja praegu. On keskealine läänemeelne mees, kes põlgab südamest kõike vana ja iganenut. On äpardunud luuletaja, kelle ta enesehaletsushood joomatsüklisse tõukavad. On mässumeelne teismeline tüdruk, kes tahab välja murda elu üksluisusest. Ja on veel hulk teisi tegelasi, keda tuleks nüüdisaja karmi mõõdupuu järgi võttes edutuks tunnistada. Kui tavaliselt kirjutab Ivanov emigrantidest, kodumaa kaotanud ja võõrsil elavatest inimestest, siis nüüd on järg jõudnud siseemigrantideni, kes ei leia kodumaal kohta ega asu.

Andrei Ivanov (snd 1971) on üks viimaste aastate auhinnatuim ja suurimat tähelepanu pälvinud eesti kirjanik, hariduselt vene filoloog, kes eksles pikka aega Skandinaavias. Kirjastuses Varrak on varem ilmunud Ivanovi Skandinaavia triloogia, mille kõik osad on nomineeritud erinevatele kirjandusauhindadele, sh jõudis „Hanumani teekond Lollandile“ 2010. aastal Vene Bookeri lõppvalikusse ja „Kuutõbise pihtimus“ sai 2015. aastal Eesti Kultuurkapitali venekeelse kirjanduse aastapreemia.