Boris Mirov sündis Tartus, tema isa perekonnanimi oli enne venepäraseks muutmist Friede. Teise maailmasõja lõpul kolis pere Tallinna. TPI ehitusteaduskonna õppejõududelt nagu Alar Kotli, Peeter Tarvas ja August Volberg sai ta kõrgetasemeline arhitektuurialase hariduse, samas andsid kateedrit juhtinud insenerid ka tugeva tehnilise koolituse.

Õpingute järel Eesti Põllumajandusprojekti tööle asudes sidus B. Mirov end maa-arhitektuuriga. Aastatel 1966–1989 täitis ta RPI Eesti Maaehitusprojekt peaarhitekti kohuseid. Tema töölaual valmisid paljud Nõukogude Eesti maa-asulate ilmet kujundanud projektid, nende hulgas arvukalt tüüpelamuid (koos Manivald Noorega), aga ka mitmed ühiskondlikud hooned: Aseri kultuurimaja (1972), «Edasi» kolhoosi keskusehoone Libatses (kaasautor Maie Penjam, kohandas Tiit Krossmann, valmis 1975) ning Pöide kultuurimaja Saaremaal (1988). Autorite kollektiivide koosseisu kuuludes võitis Mirov mitmeid auhindu, millest silmapaistvam oli Saku, Vinni ja Kurtna asulate planeerimise ja arhitektuuri eest saadud üleliiduline preemia. Aastatel 1963–1992 töötas B. Mirov õppejõuna, aastast 1983 dotsendina Eesti Riikliku Kunstiinstituudi arhitektuurikateedris.

Boris Mirov töötas riiklikul tasemel peale surutud odava massehituse ning sellega kaasneva tüüpprojekteerimise ja industrialiseerimise ajal. Tal ei avanenud just palju võimalusi oma loomingulist potentsiaali realiseerida, kui, siis üksikute individuaallahenduste või eratööna tehtud ühepereelamute läbi. Sõnaosava kirjutajana avaldas Mirov oma arhitektuurialaseid tõekspidamisi arvukates artiklites. Kolleegid on teda meenutanud kui tarka, andekat ja väga seltskondlikku inimest, kes paistis silma aususe ja otsekohesusega, öeldes tihti oma arvamuse välja seal, kus teised seda poleks teha julgenud.