Kuuskümmend kaks aastat elu eriliselt silmapaistvate sündmusteta ja ometi juba üle kahe tuhande aasta surematust järelpõlvede mõtteilmas, – selline on Aristotelese saatus. Tema mõju Euroopa vaimuelu arengusse, kord edasiviiv, kord pidurdav, on olnud suurimaid, mida avaldanud üks inimene. Aristoteles dixit – «Aristoteles ütles» – lisatuna mingi väite puhul tähendas sajandite jooksul keskaja õpetlasile, et see on tõsi.
Selle suure mõtleja elust ning õpetusest püüab lühikese ülevaate pakkuda käesolev raamat. Ülesanne pole kerge. Biograafilises osas ohustavad autorit allikate lünklikkus ja väheusutavus, õpetuse refereerimisel seevastu ainese ammendamatu mitmekülgsus ja mõtteküllus, millest pole lihtne valida seda, mis ühtaegu oluline Aristotelese elutöö iseloomustamiseks ning huvitav populaarteadusliku töö lugejale.