Harukordse lüürikaga täidetud, peent maailmanägemist tulvil teoses räägib autor oma lapsepõlvest kõrvalises Inglismaa orukülas vahetult pärast Esimest maailmasõda. Lugu algab kolmeaastase poisikese seismisega uue kodumaja kõrges tihedas rohus ja lõpeb tema hõrgu, kogu eluks kestmajääva esimese armastusega.

See on kui pastoraalne maailm, milles on veel alles kõik elu vanad armsad põhiväärtused; samas ka natuke pime, ruttamatu, inimeste kergest ebausust looritatud maailm koos sellesse kuuluvate värvikate inimtüüpidega. Loo keskmes asub omapärane kodu, kus veidi hajameelne soojahingeline ema kasvatab oma ja mehe eelmise pere lapsi, lootes terve elu asjatult, et laste isa koju tagasi pöörduks.