Olivia töötasu ei olnud kuigi suur, kuid ta sai selle eest söögi lauale ja ka linnast väljasasuva igivana talumaja üüri makstud. Selle omanik, kes oli koha oma emalt pärinud, elas New York Citys. Olivia saatis talle kord kuus korralikult üüriraha ja võis seal rahus elada. Kui majas oli vaja remonditöid teha, tegi ta neid ise. Ta ei olnud küll alati oma tegevuses kindel, kuid see oli parem, kui omanik -- või veelgi hullem -- kohalik elektrik või torumees sinna ringi nuuskima tuleksid.
Olivia kuulis autorataste krudisemist kruusasel sissesõiduteel ja siis autoukse paugatust parkimisplatsi poolt, mis jäi ta vaateväljast kaugemale. Olivia nägi dr Klimekit ja TJ-d sinnapoole astumas ning oletas, et uus patsient oli kohale toodud.
Olivia vaatas ajalehte, mille oli lauale asetanud, kahmas selle uuesti kätte ja viis nurgas olevasse sinisesse prügikasti. Ta mattis selle mõne vana Üldise Mehaanika väljaande alla.
Mõni hetk hiljem avanes uks. Olivia tõstis pilgu ja ta suu vajus lahti.