Iseloomustamaks selliseid trükiseid mainib Rudolf Steiner oma autobiograafias «Minu elukäik» (1925) järgmist:
«Nende trükiste sisu oli mõeldud suuliseks, mitte kirjalikuks esitamiseks...
Kes neid trükiseid loeb, võib seda mõista kõige täiuslikumas mõttes sellena, mida on antroposoofia öelnud. Seepärast võidi ka ilma pikemata loobuda korraldusest levitada neid trükiseid ainult seltsi liikmete hulgas. Tuleb aga silmas pidada, et loengute üleskirjutustes, mis on minu poolt läbi vaatamata, võib leiduda midagi ekslikku.
Otsuseid selliste trükiste sisu kohta võivad aga igal juhul langetada ainult need, kes teavad, millised eeldused on selliste otsustuste algtingimuseks. Enamuse selliste trükiste puhul on selleks vähemalt antroposoofiline arusaam inimesest ja kosmosest sedavõrd, kui nende olemus on antroposoofiliselt kirjeldatud. Samuti selle tundmine, millele teadaanded vaimumaailmast viitavad kui «antroposoofilisele ajaloole».