Julia Legatavitšute esimene luulekogu «Armastus kõndis meist mööda» on teekond läbi armastuse mitmetasandilise olemuse. Siit leiab end alasti kiskunud vastuolulisi tundeid salajastest igatsustest, laenatud õnnest, pettumustest ja lootustest. Südaöiseid sisevaatlusi. Sõnu, mis jäid ütlemata.
Intiimselt valusalt ehedalt
kõikidele
unistajatele (üle) mõtlejatele piirideta armastajatele
–––––
«Nii naiselik, isiklik, eepiline, nukker, kaunis, sügav, aimamisi. Puudutas ja kõnetas mind.»
Urmas Lattikas
–––––
«Väikeste Tüdrukute siirast ja puhast luulet on võimatu arvustada. Päevikut, millesse on peidetud varjatumad mõtted, haigetsaamised ja kuivanud pisarad, salajased unistused ja muinasjutud, ei saa ju kritiseerida? Võib olla vaid tänulik, kui tekib võimalus heita pilk sellesse võlumaailma, kus ümbritsev ilu ja valu saab läbi tundliku tõlgendaja sõnadeks. Luuleks, mille malbe erootika on kirglik, kuid leebelt endasse mähkiv, õrnusega vallutav.»
Lauriito
