Põikpäine ja ninakas Petrina põgeneb pansionist ja jookseb otse oma eestkostjale krahv Stavertonile sülle. Neiu üllatuseks pole eestkostja vana täispuhutud õlekubu, nagu ta oli arvanud, vaid noor, rabavalt ilus aristokraat ning seejuures kahtlemata kõige külmem ja arrogantsem mees, keda neiu on kohanud.
Kuidas Petrina ka ei püüaks, ei lähe tal korda krahvi meelt mahendada. Üksnes neiu kohalolek näib juba krahvi häirivat. Krahv tegeleb oma armuafääridega ja mõtleb neiu võimalikult ruttu abielusse korraldada, et temast lahti saada.
Krahvi tahtejõulisel hoolealusel on aga teised plaanid. Sütitatuna krahvi kivisest ükskõiksusest võtab neiu pähe sundida krahvi endasse armuma ja mitte kui noorde lihtsameelsesse plikakesse, vaid kirglikusse küpsesse naisesse.