Taban ennast tundelt, et ta on seal põõsastes ja jälgib mind just nüüd ja praegu. See tunne on nii tungiv, erutav ja samas nii kindel ja soe. Ma muigan ja minusse tekib krutskeid täis tüdruku tunne. Ma lasen tal ennast jälgida. Luban tal ennast kohe pikalt vaadata. Lähen oma tuppa ja meelega ei tõmba kardinaid ette. Ja tegelikult ei tahakski ma seda teha, sest kui lähen rõdule siis näen, et on tõusnud kaunis täiskuu, mille ümber kaunid pilved. Vaatan seda kuud lummatult ja niuetesse voolab kuum tunne. Üldse on kogu mu olemus kuum, justkui mu hingeõhk võiks mind kõrvetada. Nüüd olen täiesti veendunud, et seal kõrgel puul, mis seal eemal, on tema. See noormees sealt kohvikust. Mu süda hakkab jälle nii kõvasti taguma. Ma vaatan seda kuud ja seda kohta seal puul. Põlen soovist teda näha ja teda tundma õppida. On südaöö. Ma vahetan vannitoas riided ja käin pesemas ning otsustan pärast seda anda etenduse oma graatsiast...