Aili ilmus emaihust nähtavale tükkhaaval ja sugugi mitte otsast peale, nagu tavaliselt, kui muidugi lugeda tavaliseks kas pea või jalad, vaid läbisegi.

Aili oli nagu laual või põrandal segi paisatud pusle, mille laps ise kokku paneb, kiiremini kui isa või fantoom, kelle ta on endale välja mõelnud ning kes kiigub toa nurgas ämblikuvõrgus, valmis appi tõttama.

Ning kui tema unistused täituvad, saab Ailist heatahtlik Frankenstein, kes oskab osi, millest ta on kokku pandud, ilma kõrvalise abita lahti võtta ja parimal võimalikul moel uuesti kokku panna ning viskab nurka kurjategija aju, mis talle eksikombel pähe on torgatud.