Luuletaja, tõlkija, kirjandusteadlase ja õppejõuna tuntud Ülar Ploomi esimene proosakogu «Armukadeduse lopergune nägu» sisaldab viimase seitsme aasta jooksul sündinud 18 novelli, juttu ja miniatuuri (nende hulgas Tuglase novelliauhinnale kandideerinud «Külaline»). Või õigupoolest on lood idanenud pikema aja jooksul, ajendatuna kogu elu käigus juhtunud ja meelde kripeldama jäänud asjadest, mis muidu asu ei annaks, kui neid jutuajamisega jutti ei ajaks. Autor paistab kirjutavat siis, kui ta teisiti ei saa. Kui ta aga juba kirjutama hakkab, siis ilmse naudinguga ja märki tabavalt. Muuseas vaimustab «Aedniku ja tüdruku» jutus lugejat pelgalt tosinast omadussõnast koosnev mitmekesiselt liigendatud komplekslause!

Kuni aednik nõnda meeliskles, liugles too juba nii tuttavaks saanud tüdruk otseteed liiliate juurde. Aednik jälgis teda lummatult. Liiliad olid tema aia ilu. Kõrged kollased, purpursed, valged; keskmised oranžid, kirjud, valged; madalad roosad, täpilised, valged.

Ülar Ploom on pälvinud Betti Alveri debüüdiauhinna (2002) ja Juhan Liivi luuleauhinna (2005).