Markii suudles neiut meisterlikult ja kirglikult nagu tema seisusele kohane.
«Homme,» ütles ta, «viin ma teid oma maamajja. Seal olete te kaitstud ja mitte keegi ei sa teid enam solvata ega rünnata.»
Aramintale tundus, nagu oleks jäine käsi tema südame ümbert kinni võtnud ja seda aeglaselt pigistanud. Hoolimata noorusest ja kogenematusest mõistis ta täielikult markii sõnade tähendust.
«Kas te... palute mind...» alustas ta lauset, kuid ei suutnud lõpetada.
«Ma pakun teile oma kaitset, Araminta. Te saate minu omaks ja me saame koos väga õnnelikuks.»
Valulise teadmisega, et markii soovis teda kõigest oma armukeseks, põgenes Araminta häbistatult aiast...