De Bottoni esseede «mina» on klassikaline jumaldav armastaja, kuid siiski valvas -- aina peab ta kaitsma oma tunnet kultuuri ahistuste eest, mis teda (ja igaüht) seest ja väljast luuravad. Ta tõstab mässu Herakleitose vastu, nõudes jõe alla teist, muutumatut jõge, külvab põlgusega üle argpüksidest stoikud, sirutab käe Kanti kõlbluse järele ja kõrvetab näpud.
«Magamistoas järgime Hobbesi ja Benthamit,» nendib ta nukralt. Mõningast tuge leiab ta marksistidelt, adub nende alaväärsustundes sugulust enda omaga ning ürgab seejärel ehtsa raevuga sõda moosipurgi pärast -- sest jumaldatu laskub vastuarmastuse ja pudrukeetmiseni. Loo lõpuks, hüljatuna, kuuldes naabertoast ekstaasis armupaari häälitsusi, jõuab armunu Jeesuse-kompleksini; ta on tegelane jumalikus näitemängus, «keskel etendust juhtiv Zeus/Freud määramas motiive, kõuemürinaid, välke, needusi».