«Piki teed läheb omapärane olend. Läheb... või õigemini liigub. Keksib neljakäpakil... Ta on nagu koer või jänes.
Süngetest kuuskedest äärestatud tee upub sügisesse uttu, nii et teda kaugemalt teraselt ei eraldatagi. Märgatakse ainult, et mingi olend see on... olend, kes kohmakalt hüpleb. Ta pääs lehvib midagi pikka... ja seljas kiigub miski asi.
Nüüd on ta tulnud lähemale ja tõuseb maas püsti... Otsekui püüdes inimlikku asendisse. Ta ei hüple enam, vaid kõnnib... Sääl ta tuleb ja ikka selgib raskes udus. Tuleb kui neljakandiline puulaadik. Laadiku all tuigub kaks õige lühikest jalga, mille põlvile ta kõndides kätega nõjatub. Jalas on tal suured nöörsaapad; säärte ümber mähitud kitsad, närused sääresidemed. Ta ähib ja lõõtsutab.