Kui Beyla oma keldrikorterist Berliinis tänavale astub, näeb ta üht punast autot startimas. Ja selle kõrval oma majanaabrit Charlottet, kes ehmatusega trammi rataste ette hüppab. Charlotte matustel usub Beyla, et tunneb ära punase auto juhi. See, mida Julia Franck nendest alguspiltidest arendab, on armastuskolmnurk kahele.

Beyla elab edasi Charlotte elu: kolib tema vabaks jäänud korterisse, võõrustab Charlottele külla tulnud meest ja armub kui merehädaline Albertisse, kelle klaverimäng läbi tagahoovi temani tungib. Beyla soovid täituvad – ta naudib ootamatut õnne ja väljasõite Alberti punase autoga. Kuni kallim hakkab veidralt erootilisi lugusid jutustama ja Beyla ei oska arvata, kas need on ikka ainult mehe fantaasiavili.