Arst on surnud.
Nüüd tahab tema tütar kättemaksu…
«Ma kaitsen sind alati.» Need on sõnad, mida ema mulle igal õhtul sosistas, kui mulle head-ööd-musi andis. Ja mil iganes me söandasime oma tuulte räsitud mereäärsest külast välja minna, hoidis ta mul alati kõvasti käest kinni ning tema nägu oli pingul ja kahvatu. Ma ei saanud kunagi aru miks. Aga nüüd saan.
Üles kasvades olin kuulnud sosistamisi ja kuulujutte. Ema üritas tõde minu eest varjata, aga ebaõnnestus. Ma sain täpselt aru, mis kaheksateist aastat tagasi juhtus. Ma tean, et olen mõrvatud arsti laps.
Kõik oleks võinud nii erinev olla, kui arsti naine ei oleks rikkunud mu ema elu. Ja minu oma. Me oleksime võinud olla korralik perekond, elada suures, lummava merevaatega majas. Kuid selle asemel ei saanud ma kunagi tundma oma isa ja minu ema on vari sellest inimesest, kes ta kunagi oli, alati üle õla vaatamas…
Vaadates peeglist oma heledaid juukseid ja säravsiniseid silmi, saan aru, et näen välja täpselt samasugune nagu mu isa. Ja mul on aeg minevikuvead parandada.
Öeldakse, et see arsti naine on kaval ja kalkuleeriv. Et ta pääseb mõrvast puhtalt. Aga ta ei ole veel minuga kohtunud…
