Tulla 37aastaselt elus esimest korda mõttele arstiks õppida ning see mõte ka teoks teha ei ole võibolla kõige tavalisem asjade kulg. Aga selgub, et dinosaurused ei ole veel välja surnud ja saavad hakkama ka mäetippude vallutamisega.

Minu arstitudengipäevik kirjeldab peensusteni suure kannapöörde ning arstiks õppimise võlusid ja valusid. Siin on enam kui kuue aasta seiklused ja juhtumised minu arstliku mõtlemise kujunemisest Tartu Ülikoolis ja mitmes Eesti haiglas, tabavad tähelepanekud Eesti tervishoiust, patsientidest ja elust enesest.

Kui kasvõi keegi pärast selle raamatu lugemist otsustab varajases või hilisemas keskeas asuda oma unistusi teoks tegema, on raamat täitnud oma eesmärgi. Liiga vana oled sa alles 100aastaselt.

Erakordne, et endale nime teinud edukas ajakirjanik otsustab ühel hetkel arstiks õppima minna. Mäletan, kui 2019. aasta Saaremaa ooperipäevadel astusin toona vähiravifondile raha koguva Toivo juurde ja tunnustasin teda julge otsuse eest teha elus kannapööre. Kindla veendumusega väitsin, et arstiõpingute kõrvalt võib ta kirjutamise nüüd küll unustada, selleks lihtsalt ei jää aega. Aga võta näpust, eksisin. Kogu selle «ogaraks õppimise» kõrvalt on Toivo kirjutamist jätkanud ja ka oma arstiks saamise teekonna mahlakas vormis kirja pannud. Nii ehe, avameelne ja huumoriga vürtsitatud tekst on huvitav lugemine kõigile. Mis seal salata, meedikule on siin äratundmist palju, nagu oleks ise äsja anatoomia arvestust või neuroloogia eksamit teinud.

See raamat võiks olla kohustuslik lugemine kõigile noortele, kel soov arstiks saada. Samuti inspiratsiooniks neile, kes soovivad elus kannapööret teha, aga julgusest jääb puudu. Riina Vettus, kardioloog

See raamat on lugu julgusest teha oma elus otsustav kannapööre. See on soe ja vahetu raamat sihikindlusest, lootusest ja uskumatust eneseületusest, mida loed nagu hea sõbra kirja. [i:6558], Postimehe peatoimetaja ja endine kolleeg