Miks on sügavam arusaamine maailmast haruldane? Miks peab kultuur unustama? Kuidas on seotud Eesti teadus ja siinsete maastike rütmid? Kuidas peaks inimene mõtlema, et elada tasakaalus looduse, teiste inimeste ja iseenesega?

Need on mõned küsimused, millele semiootik ja bioloog Kalevi Kull on oma kirjutistes vastust otsinud. Raamat sisaldab valitud tsitaate Kalevi Kulli eestikeelsetest artiklitest ning pakub sissevaate tema mõtteilma.


«Inimesed koguvad raha oskamatusest koguda tarkust. Vaid see rahvas, kes on võimeline püsivaiks vaimseiks harrastusiks, püsivaks vaimutäiustamiseks kogu perega ja iga päev, võib saada roheliseks rahvaks, tulevikurahvaks. Tarka inimest tuntakse oskusest loobuda. Kui sel lausel on juured all ja kui eestlased oleksid kõrgesti haritud rahvas, siis võiks meil tõesti eeldusi olla ökoloogilist teed käia. Sest see tee tähendab liigsest tarbimisest loobumist.»

«Kõik elusolendid, kes Eestis elavad – nad teevad üksnes söödavaid asju. Nii nende väljaheited kui nende keha kui ehitised – kõik on kellelegi söödavad. Inimene on erand. Vaid inimene püüab teha asju, mis poleks söödavad, mis ei kõlbaks süüa. Sealt elurikkuse hävitamine algab.»