Émilie du Châtelet (1706–1749) oli laialdaste huvidega varauusaegne prantsuse teadlane ja literaat, kes muu hulgas aitas koos oma mõtte- ja ka elukaaslase Voltaire’iga oluliselt kaasa Isaac Newtoni ideede levimisele Prantsusmaal. Olude kiuste õnnestus tal juba eluajal avaldada uurimusi füüsikast ja matemaatikast, kirjade kaudu osales ta aktiivselt omaaegsetes teaduslikes ja filosoofilistes dispuutides ja valiti ka Bologna Teaduste Akadeemia liikmeks.

Kogumikus leiduv „Arutlus õnnest“ on mõtisklus õnne ja armastuse olemusest, eelarvamuste kahjulikkusest ning kirgede ja himude, eelkõige teadmishimu kasulikkusest.

Lisaks leiab raamatust valiku Émilie du Châtelet’ kirju mõjukatele teadlaste, kõrgetele võimukandjatele ja seltskondlikule koorekihile. Need kirjad äratavad ellu XVIII sajandi maailma, võimaldavad heita pilku tolleaegsetele ühiskondlik-poliitilistele oludele ning annavad ühtlasi aimu, milline võis olla ühe kõrgklassi naise ja tema privilegeeritud lähikonna eraelu.